XI hooaeg

West Bromwich Albion

2017/2018 hooaeg

Teine hooaeg WBA's siis seljataga. Lubasin boardile mid-table finish'it ning sellise jutu eest sain neilt vastu 17,5 miljonit naela. Siht oli veel Euro Cup'is vähemalt alagrupist edasi saada. Meedia ennustas 13. kohta.

Nagu eelnevatel hooaegadel, nõnda ka tänavu - otsin esmalt tasuta mängijaid ja alles siis hakkan transfer budget'it kulutama. Tasuta tulid minu meeskonda Lukas Nottbeck Villareal'ist, Elson Fernandez LOSC Lille'st, Nakatani Noboyuki Sting Shiba'st (tema läks Poola kodakondsust omandama) ning Plata Real Zaragoza'st. 10 750 000 £ matsin Jetmir Spasovski alla, tema tuli Schalke'st ning hakkas asendama vanaks jäänud Leon Barnetti. FC Sochaux'st ostsin noore äärekaitsja Christophe Pignoli 3,8 miljoniga ning Chelsea'st laenasin terveks hooajaks teise noore kaitse mängija Jonathan Fletcheri. Ostud olid tehtud, müügi pealt teenisin 26 k, kui oma ühe andetu noorukese maha parseldasin Exeter'i. Kadus veel terve punt andetuid mehi free transferiteks ning ka vanemad pässid läksid. Hooaeg võis minu pärast alata.

Mängu, millest lähemalt rääkima hakkan on 16. septembri liiga kohtumine Manchester City'ga võõrsil. Astusin neile vastu eelmise hooaja 4-4-2 taktikaga, millel olin väikseid muudatusi teinud. Mäng algas suhteliselt võrdselt. 13. minutil sai vastaste poolkaitsja nurgalöögi järgses olukorras löögile ning põrutas palli minu poolkaitsja rikošetist sisse. 2 minutit hiljem oli resultatiivne ka minu meeskond - Plata lõi sisse Curiale söödu. 15. minutil siras tablool 1-1 viik. 17. minutil tehti seisuks 2-1 Man City poolt vaadatuna. Spasovski eksis koha valikuga ning vastaste ründaja sai Fabianskist palli mööda löödud. Kuid 34. minutil oli seis taas viigiline. Assimiou Toure tegi karistusalas vea ning penalti lõi sisse Ryan Bertrand. Poolaja lõpuni oli kodumeeskond aktiivsem pool, kuid päris viimastel sekunditel nõelas minu meeskond ära. Plata lõi oma teise ning WBA kolmanda värava, kui lükkas palli väravahist mööda esimese posti kõrvale. Ütleks, et näpukas vastaste väravavahi poolt. Poolajale mindi siis WBA 3-2 eduseisus. Teine poolaeg oli sihteliselt sündmuste vaene. Proovisin mängu tappa ning edu hoida ja see tuli igati hästi välja. Tähtsad 3 punkti sai võetud.

Hooaja lõppedes võis WBA leida Inglise kõrgliigas kolmandalt kohalt. 10 punkti vähem kui võitjal Tottenham'il ning 3 punkti vähem kui ManU'l. Väravatevahe +28. Liiga karikas ja FA Cup'is nii hästi ei läinud, langesin mõlemas suht varakult. Euro Cup'is sain alagrupist edasi esimesena, kuid langesin siis kahe mängu kokkuvõttes 5-3 Sevilla vastu. Sevilla jõudis poolfinaali. Klubi resultatiivseim oli vaieldamatult Plata, lüües vastastele kõikides sarjades kokku 39 väravat. Plata valiti ka hooaja parimaks signinguks. Enim resultatiivseid sööte kogus Fernandez, kokku 19.

Sõlmisin WBA'ga uue kahe aastase lepingu ning uuel hooajal hakkan tiitli pärast heitlema. Samuti proovin Champions League's vähemalt alagrupist edasi saada. Karikasarjadega Inglismaal läheb nii nagu läheb, erilist tähelepanu neile pöörama ei hakka.

X hooaeg

 

West Bromwich Albion

2016/2017 hooaeg

Siirdusin siis PSV'st WBA'sse, sest Prantsusmaalt jällegi lepingut ei saanud. Ei tea, milles see asi on, et ükski prantslane mind ei taha. Igatahes veedan järgmised 2 hooaega siin, mille lõppedes soovib board tugevat kohta liigas. See hooaeg pakub meedia mulle 12. positsiooni. Ise proovin ka umbes samasse auku ning rõhu panen see aasta karikatele, et läbi nende Euroopasse pääseda.

Turul olin suht ebaaktiivne. Enne minu saabumist oli klubi lepingud sõlminud Lukasz Fabianski, Scott Carsoni ja Steve Dykesiga. Mina matsin 7,5 miljonit Mamadou Sakho peale, kes eelnevalt pallis PSG's. Talvel liitus Davis Curiale Werder'ist 3,2 miljoniga ning Villareal'ist Anthony Vanden Borre 4,4 M eest. Tulid ka kaks eestlast, üks Florast ja teine Levadiast. Maha müüsin Victor Diaze 7,5 miljoniga Valenciasse ning mõned noored madalamatesse liigadesse.

Seekordseks mänguks ei valinud ma oma esimest ametlikku mängu vaid 28. detsembri liigapela Man Utd'i vastu kodus. Kasutasin 4-4-2 taktikat, millega mängisin hooaja lõpuni. Esimene ohtlik olukord tekkis 9. minutil, kui vasakult äärelt triblas Nicolae Mitea üle 2 ManU mängijat ning andis tsenderduse värava alla, kus Igor Akinfeev palli pudistas ja minu ründaja selle sisse lõi. 1-0. II värav sündis 5 minutit hiljem, kui nurgalöögi järgses olukorras lõi kena vintpalli esimesse ristnurka James Morrison, tehes seisuks 2-0. 34. minutil suunas Mamadou Sakho nurgalöögist tulnud palli peaga esimesse posti ning seis WBA kasuks 3-0. ManU oli hetkel täiesti võimetu. Moussa Dembele triblas 43. minutil kasti joonel üle 2 ManU mängijat ning lõi tugevalt taha nurka, sisse. 4-0 ja võit oli suht kindlustatud. Poolajale läksin 4 väravalise eduseisuga. Teisel kolmveerandtunnil ärkas unest ka ManU ning lõi ühe värava 50.minutil tagasi, kui Silva poolt taha posti söödetud palli lõi sisse Danny Welbeck. Kohutav tagasisööt Stewartilt ning minu ründaja, Kieran Howarth, tegi 63. minutil seisuks 5-1. 82. minutil sai Silva kirja oma teise assisti, kui tema söödu lõi sisse Nicky Ajose, tehes seisuks 5-2. Kuid see polnud mängu viimane värav. Vahetusest sekkunud Castillo andis supersöödu Lennyle, kes 1-1 olukorras palli kindlalt Akinfeevi seljataha lõi, seda 94. minutil. Lõppseisuks jäi 6-2 ning punased kuradid lahkusid platsilt suure vilekoori saatel.

Hooaeg lõppes nii, nagu oli seda meedia ennustanud, 12. koht liigas. 14 võidu ja 8 viigi kõrvale suutsin koguda 16 kaotust. Väravate vahe -4. Liiga karikas, millele ma suurema rõhu olin pannud, oli minu jaoks üks ebaõnnestunud turniir. Langesin seal juba 4. ringis, jäädes kodus alla League 1 klubile Millwall'ile. Häbi! FA Cupis läks aga tunduvalt paremini. Pääsesin finaali, kus kaotasin 4-2 Manchester United'ile. Kuid sellest finaalikohast piisas, et end järgmiseks hooajaks Euro Cupile kirja panna. Klubi resultatiivseimad mängijad olid Moussa Dembele ja Davis Curiale, kes mõlemad lõid 17 väravat. Enim assiste teenis Lenny, kogudes neid 17. WBA oli Premier League's 1. kohal nurgalöögist löödud väravate arvestuses, neid kogunes suisa 18.

Uuele hooajale lähen vastu vähe kõrgemate sihtidega. Euroopas proovin tugevalt esineda ning Inglismaal soovin 12. kohast etemat positisiooni. Lõpp!

IX hooaeg

PSV Eindhoven

2015/2016 hooaeg

Siiski, siiski, jäin veel üheks hooajaks Hollandisse. Põhjus selles, et Prantsusmaalt ei tahtnud mind ikkagi ükski klubi. Board andis tulevaks hooajaks tühised 1,3 miljonit naela. Seda nii vähe sellepärast, et klubi finantsolukord oli hooaja lõppedes üsnagi kehv. Lubasin boardile heitlust tiitli eest. Meedia pakkus mulle 2. kohta.

Kiikasin turule ning otsisin tasuta mehi oma meeskonda. Olin taas suhteliselt ebaaktiivne turul ning klubisse meelitasin ainult 3 uut nägu: suvel tulid tasuta Slobodan Djordjevic Standard'ist ja Lorenzo Davids AS Nancy-Lorraine'st, talvel liitus taas üks eestlasest tulevikulootus, Mikk Kukk TVMK'st. Maha müüsin 3 000 000 £ eest Jozy Altidore FC Sochaux'i ning kari mõttetuid mehi läks free transferiteks. Sellega olid minu ostud tehtud ning võis hooajaga peale hakata.

Esimene mäng oli Super Cupi finaal igipõlise rivaali, Ajaxi, vastu. "Neutraalsel" Amsterdam ArenA'l alustas aktiivsemalt Ajax. Juba 2. minutil avati skoor, kui Mads Laudrup keerutas üle müüri sisse karistuslöögi. 1-1 jõudis tabloole 26. minuti lõpus, kui Edinho hea söödu lõi väravasse Gabriel Machado. 37. minutil mängiti nurgalöögi järgses olukorras löögile Bruno Formigoni, PSV poolkaitsja, kes palli Leo Schwechleni rikošetist sisse põrutas. See loeti Ajax'i omaväravaks ning olin kohtumist juhtima asunud. Poolajale läksin 2-1 eduseisus. 71. minutil kasutasid Ajax'i mängijad ära minu kaitsjate peata olekut ning Toto Tamuz lõi seisuks 2-2. Söödu sai ta väravavahilt, Vincent Enyeamalt. Normaalaeg lõppes 2-2 seisul ning kohtunik lükkas oma kellal käima lisa pooltunni. 98. minutil lõi Tamuz oma teise, Ajax'i kolmanda värava. Kuueteistkümnelt meetrilt tugev löök esimese posti juurde. Rohkem väravaid selles mängus ei nähtud ning Ajax võitis läbi ussim*nni oma hooaja esimese tiitli.

Hooaeg lõppes mul nii, nagu oli seda meedia ennustanud - liigas 2. koht. Võitjast, Ajax'ist, jäin maha lõpuks 9 punktiga. Nad kindlustasid omale tiitli juba 5 vooru enne liiga lõppu. Karikas jõudsin taas finaali, kus alistasin lisaajal, 107. minutil, paremkaitsja karistuslöögist 1-0 AZ Alkmaar'i. Vähemalt midagigi võitsin. CL'is olin edukam, kui eelmisel aastal. Lõpetasin alagrupis esimesena ning jõudsin esimesse play-off ringi. Vastaseks sain Arsenal'i, kellele võõrsil kaotasin 4-3 ning kodus tegin 1-1 viigi. Sääl minu teekond lõppes. Arsenal jõudis hiljem finaali, kuid kaotas 1-0 Lazio'le. Saldoks jäi siis liigas 21 võitu, 5 viiki ja 8 kaotust. Väravatevahe +36.

Uueks hooajaks jõudis PSV taas Champions League'i, kuid mina neid seal ei juhenda, sest minu leping lõppeb sel suvel ning uue kontrakti olen koguaeg tagasi lükanud. Otsin uut leivaisa...

VIII Hooaeg

PSV Eindhoven

2014/2015 hooaeg

Nonii. Lahkusin siiski HSV'st ning proovisin ennast Prantsusmaale istutada, kuid kuna seal mind keegi ei tahtnud, maandusin Hollandis. PSV sai minu uueks klubiks. Uue klubi board soovis 2 aasta lõppedes liiga võita. Mina lubasin tiitli pärast heidelda ning sain selle vastuse eest 8 miljonit naelsterlingit tehinguteks.

Suvel olin turul suht passiivne, oma raha matsin Bruno Formigoni alla, kes liitus 8,75 miljoniga Feyenoord'ist. Talvel tulid tasuta kaks lootustandvat eestlast ning 2 miljoniga ostsin Kelvin Leerdami NEC'ist. Maha müüsin suvel 250 000ga Frank van der Struijki AZ'sse ning talvel liitus 4 miljoni naela eest Fenerbahce'ga Adigun Salami. Sellega olid minu ostu-müügi tehingud tehtud.

Esimene tähtsam mäng oli mul Super Cup'i finaal Sparta Rotterdam'i vastu. Läksin Sparta vastu vana Nottm Forest'i aegse 4-3-2-1 taktikaga. Asusin 5. minutil kohtumist 1-0 juhtima, kui nurgalöögi suunas peaga tagumise posti juurde Lee Nguyen. Oma eduseisu suurendasin 2 väravale 48. minutil, kui taaskord oli minu meeskond resultatiivne standardolukorras. Maté saatis seekord nurgalöögi peaga väravasse. Minu tiim oli suht kindlal kursil oma esimese tiitli suunas minu käe all. 80. minutil suutis Sparta siiski ühe värava tagasi lüüa, kui väravavahist tagasi põrkunud palli lõi sisse Fabiano. Siiski võit tuli ning esimene tiitel oligi juba võidetud. Kena on alustada positiivselt.

Hooaeg möödus siis, ütleks, et ülihästi. Tiitli pärast liigas võitlesime Ajaxiga. Enne viimast vooru juhtisin II kohal oleva Ajax'i ees 2 punktiga ning, et liigat võita, pidin viimases voorus alistama Twente. Mäng lõppes kohutava 0-0 viigiga, kuid minu õnneks ebaõnnestus ka Ajax viimases voorus ning tegi samuti 0-0 viigi. Võitsin Hollandi Eredivisie oma esimesel hooajal. Saldoks jäi 23 võitu, 10 viiki ja 1 kaotus. Väravatevahe +45. Imetlusväärne oli ka see, et minu klubile löödi liigas kõige vähem väravaid, ainult 24. Karikas jõudsin finaali. Tee sinna oli üpris pikk: II ringis alistasin Sparta 1-0, seejärel Roda JC 3-0, 4-1 Fortuna Sittard'i, veerandfinaalis 2-1 Zwolle ning poolfinaalis 2-1 RKC. Finaalis sain vastaseks Ajax'i, kellega olin kemplenud terve hooaja. Võitsin neid 3-2 ning suutsin PSV-ga võita Hollandis kõik, mis võimalik. Euroopas nii hästi ei läinud. Pääsesin küll alagrupi turniirile Champions League's, kuid 2 parema hulka seal pääseda ei suutnud (jäin 3.) ning langesin UEFA Cup'i, kus põrusin juba esimeses play-off ringis PSG vastu kokkuvõttes 2-3. Klubi edus mängisid ülisuurt rolli minu kogenud väravavaht Gomes, keskvälja mootorid Edinho, Bruno Formogoni ning Juan Carlos Carrizo ning ründajad Mauricio Moreno, Gabriel Machado ja Eljero Elia. Machado oli ka minu klubi suurim väravakütt, lüües kõigis sarjades kokku 30 väravat. Ta valiti ka Hollandi liiga parimaks mängijaks, Moreno sai kolmanda koha. Mind valiti Manager's Manager Of The Year'iks ning Manager Of The Year'iks. Kena tunnustus!

Uuele hooajale lähen vastu soovis pääseda lõpuks Prantsusmaale manageerima. Siia eriti ei kipu jääma, sest sai ju tehtud puhas töö, kuid eks näitab aeg, mis saama hakkab...

VII hooaeg

Hamburger SV

2013/2014 hooaeg

Algamas siis uus hooaeg HSV puldis. Lubasin Boardile tiitli eest heitlemist ning nemad pakkusid mulle 9,75 miljonit uute mängijate värbamiseks. Meedia pakkus mulle liigas 3. kohta. Euroopas olin saanud CLi ning seal proovin oma eelmise aasta tulemust üle teha.

Nagu mulle tavaks saanud, ei hakka ma kohe raha kulutama, vaid vaatan, keda saab tasuta oma meeskonda sebitud. Sain omale meelitatud Leverkusen'ist Assimiou Touré, kes võttis koha minu meeskonnas vasakkaitsjana. FC Sochaux'ist sain kogenud ründaja Sebastien Graxi, Salzburg'ist tuli samuti ründaja - Johan Vonlanthen, Sibenik'ust sõlmisin lepingu noore ründetuusaga, Ivan Radmaniga, kellest loodan mõne hooaja pärast eeskujulikku mängijat saada. Hollandist NEC'ist sain keskväljale lisa Theo Damsi näol ning Wolfsburg'ist liitus minu klubiga Jan Simunek, kes oli kenaks täienduseks minu kaitseliinis. Talvel tuli veel Alex Cazumba Sao Paulo meeskonnast. Kõik nad tulid tasuta. Oma raha, 9 milli, kulutasin ma Daniel Fernandesi peale, kes tuli mulle Gagliari'st. Meeskonnast lahkusid kõik üle 30-sed "vanurid" ning Miso Brecko 5 miljoni naelsterlingi eest Bordeaux'i. Talvel lahkusid veel Änis Ben Hatira ja Guilherme, vastavalt 3 000 000 £ Everton'i ja 1 miljoniga Bochum'i. Hooaeg võis alata.

Hooaeg algas Liiga Karika veerandfinaaliga Stuttgart'i vastu LTU Arenal Düsseldorfis. Mäng algas suht kehvalt ning Stuttgart domineeris esimesi minuteid. Eriti kehvaks muutus olukord, kui 15. minutil teenis minu keskkaitsja Alex Silva punase. Kaart selle eest, et niitis vastaste mängija 2 jalaga maha. 32. minutil oli ka karistus olemas - Arturo Vidal viis vastased ette 1-0. Lõpuks ärkas ka minu meeskond, peale kaotusseisu jäämist ning 50. minutil lõime 1-1. Väravavahi tõrjest tagasi põrkunu palli lõi tühja väravasse Ivan Rakitic. Kuid viigiseis ei püsinud kaua. 56. minutil eksis minu väravavaht välja jooksul ning jooksis karistuslöögist tulnud pallist lihtsalt mööda. Palli lõi tühja Stuttgart'i ründaja. Hiljem oli võimalusi mõlemal meeskonnal, kui väravavõrgud jäid seestpoolt puutumata mõlemal meeskonnal ning mäng lõppes 2-1 kaotusega Stuttgart'i vastu. Langesin sellega Liiga Karikast välja.

Hooaeg lõppes aga super-hästi. Täitsin oma ülesande Boardi ees, lõpetades liiga teisena. Võitis ülekaalukalt Bayern, kogudes minust 20 punkti rohkem. Minu saldoks jäi 62 punkti, väravavahega +27. Euroopas läks aga üleootuste hästi. Alagrupist pääsesin edasi teisena, Arsenal'i järel. Esimeses knock-out ringis võitsin kokkuvõttes 3-2 Real Betis't. Veerandfinaalis võitsin üllatuslikult 2 mängu kokkuvõttes Arsenal'i 6-3. Poolfinaalis tapsin ManU kokkuvõttes 3-2 ning finaalis Porto meeskonna 2-0. Sain Euroopa meistriks. Lukas Podolski valiti CL'i parimaks mängijaks, ta oli ka minu suurim väravakütt 23 tabamusega. Suurim assistija oli Artem Milevskiy 16 resultatiivse sööduga.

Järgmine hooaeg, kui Prantsusmaalt keegi lepingut pakub, liigun sinna, muidu jään HSV'sse edasi. Tarvis veel klubide maailmameistritiitel koju tuua. Eks paistab, mis saama hakkab...

VI Hooaeg

Hamburger SV

Hooaeg 2012/2013

1. hooaeg Hamburgis veedetud, läksin rõõmsalt vastu teisele hooajale. Klubi juhtkond ootas sel hooajal edukat esinemist liigas- ootasid tiitlit. Meedia pakkus mulle tuleval hooajal II kohta. Ise tahtsin tiitlit hoida ning klubiga Euroopas hästi esineda. Raha sain laristamiseks pea 5 miljonit, seda nii vähe sellepärast, et klubi finants oli päris p*rses.

Hakkasin klubisse uusi nägusi sebima ning otsisin mängijaid, keda saaks tasuta tiimi meelitada, ehk mehi, kelle kontrakt lõppemas oli. Tasuta sai Wigan'ist üle toodud Christoph Leitgebi ning Stuttgart'ist Alexander Farnerudi. 4,8 miljonit käisin Miral Samardzici eest Nottingham Forest'ile. Tolle mehe olin mina sinna eelnevalt ka ostnud. 230 000 £ maksin Dinamo'le noore Ivica Mesici eest, kellest loodan kena mängumehe vorpida. Talvel liitusid TVMK'st noor ründetuus Mait Ivanov 350 k £ eest ning teine nooruke Daniel Juarez Danubio'st tasuta. Ostmised olid tehtud. Maha müüsin Jeffrey Sarpongi Norwich'i, tema kadus sinna 2,5 miljoniga ning klubist lahkusid veel vanad kännud, ees otsas Ivica Oliciga.

Esimene tähtsam mäng oli mul Müncheni Bayern'i vastu Liiga karika poolfinaalis. Mängisin kodus ning domineerisin kohtumist esimestest minutitest alates. 12. minutil suutis Steven Pienaar vastase väravavahiga 1v1 saada, kuid lõi talle sülle. Rensing tõrjus palli kõrvale, kuhu esimesena jõudis jaole minu ründaja Artem Milevskyi, kes nahkkera kindlalt tühja väravasse lõi. 1-0. Sel seisul lõppes ka poolaeg. Teist poolaega alustas marulisemalt Bayern ning ära tasus tormiline ründamine neid alles 82. minutil, kui O'Brieni pealöögist latti põrkunud palli Jan Schlaudraff sisse lõi. 1-1 seisult läks asi penaltiteni. Mina alustasin löömist. Pienaar - sees, Guilherme - sees, Rolfes - sees, San Roman - sees, Rakitic - sees, Lahm - sees, Podolski - sees, Hunt - mööda, Milevskiy - sees ning 5-3 võit penaltitega oli minu. Finaalis alistasin pärast 0-0 normaalaega samuti penaltitega, seekord 2-1 Nürnberg'i. Karikas kuulus teist aastat järjest mulle.

Lõppes see hooaeg mulle väikese nördimusega- liigas jäin kolmandaks, 2 punkti maas Werder'ist, kes oli teine ning 5 punkti maas Bayern'ist, kellel õnnestus seekord liiga võita. Champions League's langesin konkurentsist pärast kokkuvõtlikku 6-4 kaotust Atletico Madrid'ile, kes hiljem kaotas CL'i finaalis Inter'ile penaltitega. Seega langesin esimeses Play-Off faasis. Alagrupi võitsin aga kindlalt. Karikas jõudsin ainult veerandfinaali, mis ei olnud meelejärgi ei mulle endale ega ka klubi juhtkonnale. kaotasin 1/4 finaalis Leverkusen'ile 1-0. Saldoks jäi liigas 20 võitu, 8 viiki ning 6 kaotust, väravate vahe +34. Minu ründaja Artem Milevskiy võitis liiga parima mängija tiitli ning suurima skooritegija tiitli, lüües liigas 29 väravat. Ta oli ka liiga parim söötja, andes 13 assisti. Mind valiti Manager Of The Year'is teisele kohale. Esikoha pälvis Alain Perrin- Bayern'i loots.

Tiim pakkus mulle uut lepingut aastani 2015 ning võtsin selle vastu. Tahan klubiga algaval 2013/2014 hooajal tugeva esituse Euroopas teha ning liiga kotti pista. Edu mulle kõigi poolt, jaa...

Hooaeg V

Hamburger SV

Hooaeg 2011/2012

Peale ebaõnnestunud hooaega tegin pakkumise Hamburgi tiimile ning klubi juhatus määras mu uueks peatreeneriks. Klubi uus, mängijad uued, tegin ka taktika neile uue. Boardile lubasin tabeli keskmesse jõuda ning see lubadus andis mulle transferiteks pea 6 miljonit inglise naela.

Kuna mehed päris vanad, siis hakkasin kluppi uusi värskeid nägusi otsima. Eelnev manager (Louis van Gaal) oli lepingud sõlminud Ajax'i mängijate Sarpongi ja Vermeeriga, kes tasuta minu klubiga liitusid. Ostsin omale Guilherme Belgiast Standard'ist 1.1 miljoniga - tema hakkas mul asendama eelmist igivana väravavahti. Tasuta sain veel Ivan Rakitici Schalke'st, Karim Haggui Stuttgart'ist ning Kevin Vandenberghi FC Utrecht'ist. 4,7 miljoniga ostsin Lukas Podolski Bayern'ist, Steven Pienaari 3 300 000 £ eest Marseille'st ning talvel tuli Clement Chantome PSG'st 3,4 miljoni naelaga. Maha müüsin 2 miljoniga Alexey Berezutskiy, 2,5 miljoniga Hernanese, 2,6 milliga kadus minu tiimist Makelele ja Thiago liikus 2,9 miljoni eest mujale - seega müüsin suuremaosa oma non-european mängijatest maha. Hooaeg võis alata.

Esimene tähtsam mäng oli Stuttgart'i vastu Liiga Karika poolfinaalis. Mängu alustasid tormilisemalt vastased ning 24. minutil lõid nad nurgalöögi-järgsest olukorrast ka värava. Hitzlspergeri söödu lõi sisse Hilbert. Seis seega 1-0 vastastele. järgmise 20 minutiga enam midagi ohtlikku ei juhtunud ning vaheajale minnes jäi seis muutumatuks.Teisele poolajale läksin vastu vähe ründavama taktikaga ning ära tasus see ennast alles 86. minutil, kui äärelt tulnud tsenderduse Ivica Olic peaga sisse lõi. Tablool siras 1-1. Minu poolaja domineerimine jätkus ning 90+4. minutil, viimasel üleminutil, saatis vasakust nurgast Ivan Rakitic nurgalöögist lendu palli, mille Artem Milevskiy peaga esimese posti juurde suunas. 2-1 võit üleminutitel ning koht finaalis. Finaalis alistasin ma Schalke pärast 1-1 lõppenud normaalaega 5-4 penaltitega ning esimene tiitel oli võidetud. 5 päevaga tiitel võita pole paha.

Hooaeg lõppes aga üle ootuste hästi. Liiga võitsin 69 punktiga, 8 punkti enam kui Bayern'il, kes II jäi. Kolmas oli Leverkusen. Saldoks jäi siis 21 võitu, 6 viiki ja 7 kaotust, väravatevahe +30 (68-38). Karikas jõudsin poolfinaali, nagu board ka soovis, kaotasin seal Aachen'ile penaltitega 4-3, normaalaeg lõppes 2-2. Mängisin ka Euro Cupis, kus alagrupi faasist pääsesin edasi esimesena, alistasin ka esimese knock-out ringi vastase, kuid 2. ringis kaotasin Chelseale kokkuvõttes 4-1. Klubi edus liigas mängisid ülisoort rolli minu ründeduo Podolski-Milevskiy. Podolski oli liiga suurim väravakütt 24 väravaga. Parima mängija valimistel jäid mõlemad ründajad 2. ning 3., esimene oli Guilherme Bayern'ist. Parim assisterid oli klubis Ivan ja Lukas 15 assistiga mõlemalt.

Uus hooaeg ootab ees, kus plaanin hea partii Champions League's teha. Loodan saada ka kena summa uute mängijate värbamiseks, kuid seda raskendab klubi kehv finantsolukord. Loodame parimat!